Kõlises kelluke,
karujõmm ärkas
ja korraga märkas ,
et lehed on puul ja rohetab rada-
ja karujõmm tahtis luuletada.
Ta luuletas seni,kui vihik sai täis,
ja endaga kenasti rahule jäi.
Siis luges ta värsse, et kõmises maas,
ja salmide vahel ta mõmises ka.
Neid lugesid kuulis oksa peal pääsu
ja et oli kevad, siis polnud tal pääsu,
tapesast noodipaberi tõi
ja rõõmsad viisi sedamaid lõi.
|
