Kevad on saabunud õue,
see lõhn poeb juba minu põue.
Midagi erilist põksumas põues,
kui linnuke laulab üle pikka talve õues.
Tunnen et kõik on uus,
midagi muutunud ka puus.
Magusaid marju nopin ,
ja õhtul end magama sätin.
Unes näen kevade tuuli,
ja nende suuri jäiseid huuli.
Homme sünnale minek ja kõik,
on sinna vast sõit.
Tegelikult ei tahkski minna ma sinna,
tahaks jäädagi siia mitte minna linna. |
