Sa olid pisikene armas plika,
kel päikesetäpid põskedel reas.
Sul mõni hammas suust puudu oli ikka
ja valendavad patsijupid peas.
Sa märkasid kõike, milles peitus ilu,
ka põllulillele sa tahtsid teha pai.
Nii õrnalt üle samblatuti silud
ja imestad, kust lepatriinu täpid sai.
Mis sest, et lapsepõlv on jäänud seljataha,
mis sest, et rohtu kasvan`d liivakast
Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles,
et möödunud mängud jääksid mängumaaks.
|
