Rahva auks murran pead.
See oli aasta viiskümmendviis,
ma rõõmust tahtsin olla rahvaga.
Mida kõike kuulma ma pidin siin,
üks rahva juhte oli kaetud vahaga.
Temagi õpetus oli õppida,õppida,
nõnda tegin , sain kähku kõndima.
Kas tõesti üksi ma ainus päikese laps,
nii et, isalgi jäi vahele mõni naps.
Ta nägi, et see poiss on tubli ja kraps ,
ainult mõtlen ,et lahkudes oleks plaks.
Vanaema koera nimi pidi olema taks,
emagi teadis ,et lahkub siit saks
Temagi nahk polnd seedimiseks loodud
mõnegi asja paneb paika meile loodus.
Ela sinagi maailmas just nagu lind,
mine tea kuhu jalge alt kaob kõva pind.
See õpetus lihtne , nagu armastaks sa mind ,
suureski maailmas unustada ei suuda sind.
|
