Kunagi ammu, tundub et möödunud sellest on aastasadu kohtusid maailmaavarustes kaks ekslevat hinge
Tundes ära õige südamepõksudes tuiskasid ringi sisse tallates ühiseid radu ja ringe
Oli rõõmu ja muret, ei olnud midagi teha, kaasas pidid vedama ka füüsilist keha
Keha mis takistas kuid aitas ka luua, ühiseid väärtusi rõõme maailmas ilmale tuua
Koos olla sai palju ja polnudki üllatus et hingedel tekkis vahel kehadest küllastus
Ent alati jättis ka tormine laine kaldale helkleva vahu ja koos olles nautida osati tormile järgnenud rahu
Kuid näiline oli see rahu ja vagadus, ununes kõik kui saabus joovastav vabadus
Oli lühike aeg mis vaid lahus sai veedetud, hing üksinda jäeti ja oligi reedetud
Uusi uksi avada ruttu, ükskõik mis on selle hind, puperdas süda, kus on järgmine hing?
Uus hing tundus huvitav polnud midagi teha, huvi kasvades jõudsalt kahanes keha
Mida rohkem koos aega ta teisega veetis seda rohkem ka hing oma tegevust reetis
Oi kas sa tead ja kuule kas nägid saatis ühiste “sõprade” tunnustav kädin
Üks hing emmal naeratas oli mõtetes koos , ei aimanud muutunud asjaloost
Samas kui teine silmis päikesesadu tallas uuega sisse uusi ühiseid radu
Tunnet mis kaugustes tundsin tahaksin kogeda veel kuid kas iial selle veel välja ütleb haavadest armistund keel
On hinged nüüd lahus, kas saab miskit teha et kogu sest loost ei jääks vaid kaks vaevlevat keha?
Aeg parandab haavad kuid kas uued südametuksed kord jälle ei koputa, et avage uksed.
Ukse taga palju põnevat tundub olevat peidus ja ikka jälle selle avajaid leidub
Ent enne kui avate mõtelgem korraks kuniks veel jalge all kindel on maa,
Et võibolla mitte kunagi enam sealt endisena tagasi tulla ei saa…
|
