Sel süngemal päeval,
kui kõik mu sees lagunes,
tuhandeks killuks,
polnud päästjat kusagil.
Lonkimas porisel teel,
verd valamas mu süda...
See tegi haiget...
Möllav tuule iil,
mind külmast raputas.
Kuid haiget saamine,
jubedalt vapustas...
See juhtus jälle,
kuid midagi teha ei saanud...
Valamas pisaraid,
kui mõtlen sulle,
et sind kord ma armastasin
ja haiget ning südame
sa ükskõikselt murdsid. |
