Olete kallimast kallimad,
möödub see aeg.
Naer ja need pisarad,
sõnad mis vahel vihased,
kuid see on andestatav.
Olete kallid ja jäätegi,
kui kord olen vana,
kuskile siis minna ei taha...
Toote naeru,
mis täis õnne
ja pisaraid.
Mulle meelde jäävad,
seda kõike teised näevad.
Teie häälekõla mis nii lummav,
pisarais pilk,
mis vahel on hägune,
see mul kunagi,
meelest unune...
Need küljed ja iseloom,
mis halb ja hea,
seda keegi meeles pea.
Möödub aeg,
siis te lähete...
Jättes mulle mälestuse,
mida kalliks pean,
see minu südames,
seda ma tean...
Kallimaks kallimaks te jääte,
möödub see aasta, kaks.
Kuid siiski oled minu laps. |
