Metsas kostuvad hääled,
nõgestest punased on sääred.
Puudelt kostuvad linnu laulud,
et ma siia jääks, mind sa palud.
Sinu juurde jääda ma võin,
rahulolust metsmaasikaid sõin.
Murul sinu kaisus vedeledes,
meie tuleviku üle mõeldes.
Õrnalt suudled mu põske,
joovastavast tundest paiskan välja ohke.
Miks aeg ometi nii kiiresti käib?
Või lihtsalt sinuga koos olles mulle nii näib?
Jalad nõrgad, liblikad kõhus.
Armastushõngu on tunda püsivas õhus.
Ma olen nüüd täiesti segaduses
või hoopis uppumas sügavas armastuses?
Sinu juurest ma kunagi ei lähe,
loodan, et see sulle ikka mahub pähe...
12.04.2007 12:30 by: Birgit
|
