Veel alles jäänud ehted mis pudenesid kaelast.
Veel alles jäänud killud, mis maas.
Veel nüüdki kuulen naeru, mis päikese tõi taeva.
Veel nüüdki kordan sõnu, mis laususid kord sa.
Veel aiman hetki ennast, kui unustasid randa.
Veel aiman – saladust uut.
Veel kõdunev aeg, kui võtaks taas meid enda kanda.
Veel kõdunev aeg, kui soovid jälle hoopis muud.
Veel arm on jäänud päev muutub ööks sind püüan leida ma.
Veel kui ei taipaks kus oled sa.
Veel sinu jälgi käies jalad verised on taas.
Miks läksid nii ei mõista sa - ei mõitsa sa.
Veel avatud on aed, mis meile ainult kuulus.
Veel avatud on tunne mu sees.
Veel kardan sügises kord sinust ära tuldud.
Veel kardan kaotada ma ükskord siia tee. |
