mälestused eilsest purustavad mu hinge ja südame
kui pimedal ajal on taevas öine päike
selle päikse valgus ei näita kahjuks seda teed
mis peaks mu rada valgustama, vaid isegi kohati eksitab
mind valetesse püünistesse
võin tahta seda mida ma iial ei saa, aga mis ikkagi
jäävad mu unenägudesse ja unistustesse
vahel on tunne et see kõik mis oli, mis on ja mis tuleb
see kõik jääb, aga tegelikult kaob unustusse ja hämaratesse aegadesse
eluniit ja nõel mis tikib minu elu pilti kuldsele riidele on vaid hetk mis sinna
viivuks jääb
mõtlen küll et seda mida annan lahkelt ja häält, selle ma kunagi tagasi kuhjaga saan
aga nii see kahjuks ei läe
purunenud hingepeegli kildudes peegeldub taas öise päikse valgus
andes veel korraks lootust selleks ahastavaks viimaseks hingetõmbeks, mis üritab
mind lootusetult elustada selles kristallkülmas öös
aga kas tasub uskuda imedesse kui eksisteerib ainult valelikus
ja mõttetud tühjad lubatused, mis ei peegelda seda öise päikse valgust
hingepeegli killud purunevad igakord aina väiksemateks tükkideks
et varsti nad ei peegeldagi enam tõde ega seda lootusetud kirgastavat valgust
hingates seda valgust ma näiliselt loodan südames et ükskord...
öine päike valgustab purunenud hinge
|
