Pilkaspimedas öös, kuuvalguse kumas
Külmas ilmas hädas, piinleb üks keha
Must veri välja voolamas, miskit pole teha
Sulgeb uksed see armastusetehas
Tunded kui töölised lastakse lahti
Töötundide aeg mälestusena hääbub
Tehase tuhmuvate aknaklaaside vahel
Ei ose jõudu südamepooltel - kahel
Enam ei ole seadetel töötamiseks mahti
Nende tekitatud müra vaiksel sumbub
Sulgeb uksed see armastusetehas
Müürib kinni üksed päratu suured
Ei küta seinu enam sisemine soojus
Viimne päiksekiir ammu siin loojus
Saabub külmus kunagises soojas kohas
Kuhu kord ulatusid sügavad armastusejuured. |
