Habras on tunnete sild
üle lõputu kuristiku
nagu purunev jää
mille iga kild
teeb ruumi
suurele veele
Tol õhtul keset tormi ja äikest
sa lubasid''tulen jälle''
nii üürike oli see aeg kui rääkisid tõtt
ja sel suvel meid saatis vaid päike
Minu hinge jäi magus igatsus
sinu meelatest sõnadest, huultest.
Siiamaani veel tunnen su huuli suul
unistusse ma kantud nüüd tuultest |
