Vahel tahaksin joosta ära
ja põgeneda kõige eest.
Vahel annaksin ära oma elu
et vaadata su silmadesse.
Ja vahel tunnen
et vihkan sind.
Kui sind pole või oled kaugel
tunnen igatsust
kummalist valu
ja tühjust.
Kui sind näen
ei taha enam iial lasta silmist
ja kuuldes su häält
tahan seda aina uuesti
ja uuesti kuulda.
Aga hääl kaob
nagu sinagi
sest ma ei tea isegi
kes sa oled
Võibolla on lihtsalt liiga palju asju
mis mulle sind meenutavad.
Võibolla on lootus
et sa minust hoolid
vaid helesinine unistus
mis iial ei täitu.
Võib ju olla
et oleme liiga erinevad
ja võibolla peaksin ma sind
ignoreerima
unustama su olemasolu.
Ma loodan
et ühel päeval
on mul julgust sulle öelda,
kui väga
ma tegelikult sinust hoolin. |
