Ma kardan,kardan et kunagi on lõpp selles inglitaeva padjas.
Et kiigutad jalgu hõbedast valmistatud surmapaju najal.
Pole öelnud vist piisavalt et armastan su lõputut soojust
su emalikku samas väikest ,samas suurt truudust.
Olen vähe vist ölenud ,,,,ema aitäh.....
Vot minu hoolivust,vot mulle säh....
Luban et tihedamini paitan su pead,
luban et peale seda tuleb külma asemele hea.
Ei taha näha sind vajumas lootuste tühja hauda,
tahaks igaveseks istuma jäädagi sinuga elu lauda.
Ole hea ja laula mulle veel,et elu on ilus,
ja kõik mida läbi elame ja elasime polegi ja polnud nii valus.
Oled paistnud ja edaspidigi paistmas täheke mu hinges....
Kui näen et kuskil see täht tahtis langeda ja siis langes,
tulen ja paitan mõtetes su pead,sest siis tean et sul hakkas natukegi hea.
|
