Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
|
