| Nüüd taas tean et tegin vea.
Tunnen ennast halvasti, miks pidin kirjutama need read?
Meel mul kurvem nüüd kui ennem.
Just kui olen lolliks tehtud, taga nutan kõik mis möödund.
Ainult pisaraid ei ole enam. Kaev on kuivand alles jäänd küll hingel janu.
Rumal minust et nõnda siin istun,
kuhu jääb mu uhkus au?
Kaugele, kaugele mälestuste taha
unustatud mina mida keegi ei vaja.
Nüüd taas tean et tegin vea. | | viga, õnnetu armastus, uhkus, mälestus | | Lisas: Marchell @ 2009-11-06 | Hinne: 3.5 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
ELU | | Järgmine luuletus samas kategoorias
ELU JA SAATUS
|  |
| |
