Istun vaikselt ja ootan, ootan et tuled.
Olen oodanud Sind kaua. Kaua, terve
oma elu.
Ma ei mõisata kuhu Sa jääd, palun
tule juba, ma palun Sind.
Nii raske on istuda kodus ja mõelda Sinust,
sest ma ei tea kus oled, kes oled.
Tean vaid, et mu hing on üksi
ja see on raske, väga raske.
Palun tule, tõotan et armastan ja hoian Sind,
hoian Sind oma elu hinnaga.
Palun tule lihtsalt!
Tean, et oled kuskil ning mõtled minust.
Sa tead, et ma ei pea tõotama Sulle armastust
kogu eluks, sest Sa tead, et armastan Sind ka
ilma tõotusetta.
Kuid tea, mu neid, et ütlen Sulle –
ARMASTAN SIND!
Ütlen seda Sulle igal hommikul ja õhtul.
Ütlen seda nii palju kui soovid, sest ma ei väsi
seda kordamast.
Ma ootan Sind igavesti kui vaja, kuid loodan,
et tuled varsti.
Ma ju armastan Sind, mu kallis.
Sa oled mu süda, mu hing.
Oled mu päev ja öö, oled kõik mis ma vajan,
mu arm........
|
