Merel seilab laev,mis suur,
puhub niiske meretuul.
Keegi oodata tea ohtu,
kas veel ta kodurannas kohtub.
Meri vaikne pealt ta näib,
äkki sigin sagin käib.
Kostub häirekella hääl,
midagi nüüd juhtund sääl.
Laev see tõrgub,seisma jääb,
kaldu kisub laeva äär.
Kõrged lained üle pea,
rohkemat ei keegi tea.
Koduranda enam iial,
seda laeva veed saa viia.
Omaksed kes olid laevas,
saatuse poolt on nüüd taevas.
Miks küll läks kõik nii,kes teab,
heastada kas saab veel vead.
Südames on vaev ja äng,
merepõhjas nüüd neil säng... |
