Istun üksinda ronkmustas öös,
sai lõppenuks mu päevane töö.
Sinu samme ma trepil ei kuule,
jäävad tummaks su kaunimad huuled.
Juba sügise hõng hõljub õhus,
miski meeletu südant mul rõhub.
Peksab vihm vastu aknaklaasi,
kõik lilledki närbund on vaasis.
Jah,siin ridades kurblik on noot,
pole lõppu ei algust sel lool.
Tahaks olla vaid ise see vihm,
tahaks olla see muretu tuul.
Sooviks olla lillelõhn,
kastetilk ja õrnhabras õhk.
Tume taevas,mis katmas on maad,
sosin puudeladvus,kui ainult saaks.
Sinu häält ainult kuulda ma ihkan,
kõik mis kole....seda ma vihkan.
jätkub aknal mul piiskade raju,
tuleb päev ja lõpetab saju.
Loodan näha sind veel ja veel,
hinges loodan,et ei lõppekski see..... |
