Nägin sind teisega,
ta oli ilus.
Tuntsin armukadedust,
ning jooksin ära.
Õhtul tulid mulle külla,
rääkida tahtsin,
kuid sa ei lasknud.
Kui küsisin, kes ta on,
Sa ainult punastasid ning ei vastanud.
Kui vihastasin,
said Sinagi vihaseks,
ning jalutasid lihtsalt minema.
Ja nii see jäigi,
mina seisan siin aknal,
ning näen kuidas sa minema kõnnid,
sina seal kõndimas kaugusesse.
Öösel helistasid ning tahtsid rääkida,
keeldusin, kuid südames tahtsin.
Hommikul ukse taha tulid,
ning rääkisid nii palju, kui tahtsid.
Rääkisid, et see oli lihtsalt mingi tuttav,
ning armastad ainult mind.
Tahtsid, et andestaksin,
ning ma andestasin,
sest armastasin ju Sind.
Kuid jällegi nägin sind teisega,
ta oli veel ilusam.
Kuid seekord ma ei jooksunud minema,
vaid läksin kohe selgitust küsima.
Sa tegid nagu sa ei tunnekski mind,
ütlesid, et ma olen mingi hull.
Peale seda jalutasin ma minema,
silmis oli kange nutt.
Kui koju jõudsin,
sulgesin end oma tuppa,
ning Sa helistasid jälle nagu tookord.
Tahtsid rääkida, kuid ma keeldusin,
ning ütlesin ma ei armasta enam sind.
Nii see jäigi,
mina oma toas üksinda sind taga nutmas,
ning Sina teadmisega, et ma ei armasta.
Kuigi tegelikult armastan sind rohkem kui oma elu,
kuid nii see pidi minema ja läksiki. |
