Ei ööbikuna laulda Sul\'
mul ole annet antud.
Ja heliloojana ma ka
ei kuskil kirja kantud.
Vahest paberile värssi vean,
sõnu halvalt-hästi kokku sean
kuid Sulle,Võsa Pets,ma tean:
paar rida kirjutama pean.
On ammu tuntud tõde see,
et elu mure-vaevane
ja kui siis sinu käekene
ei küündi abi järele;
kui hädaorg on silme ees,
must mure murrab maha meest
kui jõud on raugend,lootus null-
siis asi polegi nii hull:
sest on üks kange eesti mees,
kel õiglus käib küll taga-ees:
su murekoorma võtab ta,
Sul julgust annab,lootust ka
ja tihti leivakotiga
ta leiab abivajaja.
Ei ausal,õigel sirget teed
vaid ikka kännu-kivine
ja nii su hele autoke
ja tume prilliraamike on tihti mudamerene.
Sa oma naha turule
viid võÕra mure eest
kuid tasu tihti sulle julm:
silm sinkjas,rulli löödud kulm.
Kas kütab kuumust päikene
või ilm on vihma sajune
ei tunne piire Sinu tee:
viib see sind Kohtla-Järvele
või hoopis Kagu-Eestisse.
Ei tea sa veel,mis ootab ees,
mis ergutab su haistmismeelt:
õhk puhas,kohvilõhnane
või liisund õlle-läbune.
Kas tunda hoolt on maja ees
või jalg sul koerasita sees;
kas hellitab Sind sinisilm
või luurab kuri pilk nii külm
eks hirmu-armu jagad Sa
ja õiglust kohe kuhjaga.
Selg sirgu aja,mures mees,
näe,Võsa Peeter sinu ees
kel julge süda rinna sees,
nael kummi,tubli Võsamees!
|
