Öö otsa valvan hoolega
öövahi ametis ma.
Kui päike kiire noolega
mind puutub, hüüan üles-
marss kähku sängi sülest!
Ma olen üpris vana kell
ja vanadusepuhkusel,
kuid erk ja virk, ei ihka
veel kelukambris sooja.
Ning tõesti ma ei liialda-
tööposti otsas iial ma
ei lase silma looja,
tööl... tukuda... ei tihka...
ei lase... silms...looja. |
