Palmipuud ja liivarand,
kes meist seda ei tahaks.
Saapast ära hõõrdund’ on kand,
tunnen, et olen muutund’ vahaks.
Laske välja mind linnupuurist,
oh, kui ilus on ikka mõni poiss.
Muusikat ma liigselt armastan,
südametunnistust lausa jälestan.
Kitarri sügisel õppima hakkasin,
kandlega hüvasti olen jätnud.
Solfi(ed˛o) õpetajaga metsas matkasin,
sellisesse põrgusse olen ma sattund’.
Lemmikloomaks on mul põrsas,
vanaisa sokke kududa oskab.
Õues jälle vihma sajab,
peeglist ennast vaatan.
Maagilised jõud inimesi piinavad,
usun, kõige taga saatuse karvane käpp.
Teiste koledad sõnad südant riivavad,
riietus tüdrukutel seljas on napp. |
