Kui mind enam ükskord pole
Ei muutu päevad veel halliks,
Sest taevas ei ole ju kole
Ja mulle jäite te kalliks.
Teatke,et armastasin kuud ja tähti,
Et jumaldasin päikest ja merd
Kuid mind hoopis teisiti nähti
Seepärast süda tilgub mul verd.
Minu palveid ei kuulanud keegi
Minu hinge ei näinud te
Minu vaimu ei lohuta seegi,
Et mind imetlesite.
Ma oli nii tugev ja samas nii õrn,
Vaid kaunid sõnad ja mõtted tegid rõõmu
Nüüd rahus las puhaku mu põrn,
Sest viimast korda hingan ühe sõõmu.
Las linnud laulgu mu haua peal
Ja üks kivi seisku kesk elupuid
Hüvasti jättab teiega kiri seal:
"Taeval ei ole ju soosikuid!" |
