Mu kass on vanamutt,
toa põrandal karvatutt.
Päevad läbi miskit räägib,
peaaegu nagu lammas määgib.
Kassikausist vett ei joo,
akvaariumibuljong -
parem too.
Olnud mitmeid kordi ema,
kassipojad tüütand teda.
Närvid enam pole need õiged
Rahu, vaikust nõuavad pinged.
Istub nüüd siin, naudib päikest,
millest mõtleb, tooge näiteks.
Kas mõtleb vahest hommikuti,
et vanus tungind tema luuni.
Elab hetkes ainult vaid,
lunib vahetvahel paid.
Vahest üksindust ta eelistab,
Ja nukralt kedagi hüüatab.
Ta väsinult ringi jalutab,
ning ühte nurka jõllitab.
Vahest päevad läbi magab,
ja süüa eriti ei taha.
Võtan siis ta hellalt sülle,
kallistan, ta vastab mulle.
Olen väga tänulik,
et vahest mind ka lohutas.
Kui pisaraid mu silmil tekkis,
ta oma seltsi mulle kinkis.
Ja alati siis parem hakkas,
ikka justkui mulle rääkis:
"Minu armas sõber sa,
kõik saab korda, luban ma."
Oh mida teen ma sinuta,
kui enam sa ei pilguta.
Nii kurb on selle peale mõelda,
nendest mälestustest kõnelda. |
