. .
.
T�na on reede, 17.05.2024, kell on 06:02        Ajutiselt on sisselogimine peatatud
. Märksõnad » tuntud autorid .
   
« Eelmine  Leht: 1  2  3  ...   31  32  33  34  35  36  37  38  39  ...   53  54  55   Järgmine »

Päev. Etüüd

Must aurav kohv Ja tasa langeb lund
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel

Kes teeb sel juhtub Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi
Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu et sa üldse oled
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Doris Kareva - Feminiinne

Mängisime tookord aias kodu.
Keset tikripõõsaid seisis liivakast.
Seal ma hoidsin, kui ta pidas sõdu,
kaltsunukku --- mängult meie last.

Siis jäin haigeks. Üsna kaua aega
vaatasin ma läbi akna vaid,
kui ta tappis üksi keset aeda
mänguinimesi mängult elavaid.

Miskit õudset oli ses ja kurba
Üle põse jooksid pisarad.
Ma ei suutnud saata mängusurma
mängumeest. Ja pärisisamaad.
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Doris Kareva - Tsurr, armastus!

Kes ütles: armastus? Või oli meelepete?
Kes julges öelda, astugu kolm sammu ette!
Kuis kellelgi küll vääratama juhtus keel
nii keerulise mängu lihtsa lõpu eel?

Kes söandas välja öelda selle, mis on tabu?
Ta pidi nägema ja kuulma siis, et nagu
välk oleks sähvatand, kõik surmavaikseks jäi.
Kes ütles: armastus? Tsurr, mängust välja käi!
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Doris Kareva - Piiril

Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
Pea kohal kajakate helevalge kriisk
Me keset suuri halle kive istusime

Siis oli männimets ja krobelised koored
Ja liivakukkund käbid Kleepund vaik
Päev loojus Piimashokolaadi maik
Me olime vist äkki hirmus noored

Üks sigaret kesk liiva adrut merd ja mände
Kui tulekahjukumas põles lääs
Me mängisime väga imelikke mänge
See oli võit Kuid võit mis polnud käes
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Doris Kareva - Huuldehammustus

Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde

Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Doris Kareva - Me elu on me elu ainus mõte

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Doris Kareva - Üle kuristiku

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.
Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978)
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Andres Ehin - sügaval maa all elavad

sügaval maa all elavad
linnud
mullased linnud
kui nad puhtaks pesta
lööb särama
rukkilille karva sulestik
need linnud on
põdrapõrnikpääsukesed
ja sügavsinised muttkotkad
nende lindudega mängib
eestlane indiaanlast
ja indiaanlane eestlast
need linnud lubavad vaid
põlisrahvastel
oma siniseid sulgi näppida
meie eestlased ja indiaanlased tuleme
kolmevärviliste koerte
ja maa-aluste lindude maalt
aga kuhu me läheme

Looming 2002, nr 4
Andres Ehin, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Andres Ehin - Läbi elektriliste tikksirgete tänavate

Läbi elektriliste tikksirgete tänavate
kõnnib vaikne maag.
Lõokesed laulavad ta habemes.
Läbi rahvamurru,
üle kirju asfaldi
kõnnib vaikne, väga vaikne maag.
Ta habemes laulavad lõokesed
ja kasvavad sinililled.
Hüljates tapetud öid,
mööda kahisevaid päevi,
üle kuminate,
üle autokatuste,
mööda vitriine,
üle kantseleilaudade,
mis on kaetud kirjutusmasinate vaibaga,
kõnnib ülivaikne maag.

Ta habe on roheline aas,
kus mäletseb rammusaid veiseid.
Ta habe on rukkipõld,
kus kõrred kõiguvad tuules.
Hämariku eel,
koidu ajal,
lükates nagu mantlihõlmu laiali
suurte majade pikki varje,
kõnnib too
nõnda rahulik maag.
Ja näe,
ta vaatab kaabakale suhu
ning kohe kasvavad selle suust nartsissid.
Ta silitab selga kõveral joomaril
ning too kõrgub üle linna
kui mastimänd.

Taskus tuul,
valge pilv
ja koidutäht,
kõnnib
mööda linna
vaikne maag.
Andres Ehin, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


Artur Alliksaar - Kuigi on nii palju lilli... (Päikesepillaja)

ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
kevad ikka alles ees.
Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid, Päikesepillaja
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -

« Eelmine  Leht: 1  2  3  ...   31  32  33  34  35  36  37  38  39  ...   53  54  55   Järgmine »
. .