Ma kuulen sinu hääles häbi,
ma näen su sõnadest läbi.
See on kui imeline vägi,
mis kui kurjal häälel hõikab,
valed sõnad ära lõikab.
Kui mul oleks jõudu rohkem,
teeksin imelise ime,
nägijaks saaks jälle pime.
Pime mitte pimedusest,
vaid valest,kurjusest ja tööst,
sööstaks läbi mustendavast ööst.
Ära kaugele siit tahaks minna,
kurjad keeled,et ei jõuaks sinna.
Habras õis oh kanna mind,
kanna mind ja ära vii,
kurjusest mind päästa priiks. |
