Vahest olen ta láhedal,
kuid muidu asun tast kaugel.
See mida ta mulle táhendas oli ju ilmselge.
Vaadata teda ei tihka,
piilun vaid nimetult núúd-
tean, et mind ta vága vihkab,
eks see ole kóik mu enda súú..
Tahaksin óelda veel tere,
teada-, kuidas tal láheb,
aga kui minust ta móódub,
várisen úle kere..
Miks kúll káitusid nii kúlmalt,
kui olime koos, miks kúll ei vótnud sa
mind kuulda, kui palusin sul end muuta..
Útlesid, et sa ei muutu iial.
Vastasin, et must ilma jáádki nimodi.
Lópuks ju túdinesin ka mina lootmast, et
úkskord meil hásti láeb.
Kui selles suhtes olin ainult mina, kes
lootis hoida, seda ainukestki what we had.
Párast kóike seda, ma mótlen ikka, mis oleks
vóinud saada.. mis oleks vóinud olla.
Ehk kunagi veel ristuvad me teed.. ? |
