| Juhuslikust kokkupuutest
endid tundmatuseni muutes,
lahenduse leiame,ennast ära peidame
varjutuse alguseni,lootus kustunud on seni,
kuni varjust valgusesse tee meil jõuab algusesse.
Taas silmepeeglis vaade särav,ees avanenud eluvärav
| | jõua | | Lisas: masing @ 2008-04-22 | Hinne: - |
| Kuis teoks mõte muutub sa igal hetkel näed,
rikkana võid olla suuremeelne ja ulatada abikäe.
Unetute ööde poolunepiltides,kohtumised unelmalised valdavad meeli
ja lasevad ette näha,mida hing ihkab teha.
Kõigis ja kõiges pettudes maailmapilt laguneb koost
järele jätmata kübetki endisest hoost,
pimedus saabub ja enda alla kõik matab,
võltsi tegelikkusega inimene looduslikkuse katab.
Me kõnnime selle kuristiku serval ja alla vaadata ei julge,
sest vabaks lennuks pole meil ühtegi sulge.
Aeg rõhub,kuid vahest armu annab,kiirustades inimsugu enim kahju kannab,
õhku ja maad meil jätkub veel kaua,kuid tõusev elutempo kaevab enneaegse haua,
kui läbi mõtlemata kaetakse lauad.
| | elemendid | | Lisas: masing @ 2008-04-11 | Hinne: - |
| vahest vaikuse valust vaja üle saada,
tunda olulist elust ja elamagi jääda,
minna sinna kus pole käinud kunagi keegi,
üles otsida leegid mis vee võivad süüdata,
et ei oleks me siin ja praegu ilmaasjata müüdavad
| | tuli | | Lisas: masing @ 2008-04-07 | Hinne: - |
| Mis hullad meri,tahad üle kallaste tulla,end rannale kallad,
oled tuule võtnud alla,kas keeb üle Su veri?
Tahan Sinuga olla sõbrake armsam,vahest külla saan tulla,
kui lained taas valla
või siis loksuda laiseldes kuumavas päikeses,
tema ongi meist teinud suured väikestest.
Suurust saab toetada ise kes suurem veel,
kuumust nii laotada,et kõigele jätkuks teel,
laskmaks sündida tahtel,mis areneb huviga,
ilmutades lahkelt,kus märgata saad viga.
See on valik,aga ei kohusta ega taha,et ennast või teisi ohustad.
Kuu,tulid ka vaatama,valgusega laotama,vaikust valju lõhkuma,savipiibust piiluma?
Ei saanud varem tulla ma,merega jäin hullama,
männipuiel kiikuma,nüid sain lõpeks liikuma.
| | liivakelluke | | Lisas: masing @ 2008-04-03 | Hinne: - |
| Kodu,
kaugele oled jäänud,meelest sootuks läinud,
hämaruse radadel hingetuina käime,lõppu pole hädadel,tühjadena näime.
Kadugu me needused uduvinedesse,laduge need müürideks soolaugastesse,
toitku meie unelmaid armastuse tuled,loitku parim kujutelm,hing saagu kandvad suled.
Näen lindu lendamas,puud kasvamas,jalge all on maa,
üle taeva liugleb pilvevöö,mis peegeldub veest,
kuna sest aru saan,mis käivitab mu hinge sees igavesed rännuteed
| | kaalukausil | | Lisas: masing @ 2008-03-25 | Hinne: 4 |
| |
