Lasin nurmenukul liiga kaua õitseda,
nii kaua, et noppis ta keegi teine.
Ükskõikne, nartsissistlik, maailm ei pöörle ümber minu,
nüüd päevad läbi olen rännanud ma läbipaistmatus pilus.
Kõndisin taaskord sihita,
olin sattunud ma kohta, kus ei ole mõistlik olla kaitsekihita.
Vaatasin ma kella ja sain aru, kes see olemus seal on.
Ma ei tahtnud surra, kuid tahtsin näha lõppu.
Tundsin, kuidas muutis ta õhurõhku.
Mu ninast voolas verd,
ta näol oli irve, sest mu ümber oli näha kurjadest varjudest merd.
Ta lõpetas vaikuse ja lausus: ,, Tule tee lahti see."
Enda ette mõtlesin: ,, Aga mis siis kui ei tee?"
Siiski vaevas mind ikka see, sama nurmenukk.
Ristmikul lamaval raamatul oli verega kaetud lukk,
oli vaja tegutseda kiirelt, kuna valmis kirema, oli kukk.
Avasin ma raamatu ja kirjutasin sinna oma nime.
Kas olin ma olnud pime, ei, ma olin olnud loll.
Mu südamelt langes kivi, mis kaalus tonn,
kuid nüüd ei olnud mul enam süda, mis saaks võpatada kui vastu tuleks koll.
Ma olen sasipuntras, mu kehast kadunud on kolm veretilka.
Järgmine päev nägin, kuidas see nurmenukk mu poole pilkas.
|
