Ämblikuvõrgud laes,
närtsinuid lilli püsti hoiab vaas.
Ei tõmba kardinaid akende eest.
Su öeldud sõnad väljapääsu otsivad toast.
Klaasidesse valamata vein.
Seinal seisma jäänud kell,
hinge närib valus lein.
Ei enam olemas olla saa MEID.
Kui sa tulid, ei uskunud,
et haiget mul teed.
Ja kui Sa läksid, ei tunne,
et mul Sinuta oleks parem. |
