Oi mis kiunub seal põõsastikus,
selle tumeda metsa süles,
see on loom kes kord tulevikus,
leitakse koduses võsas üles.
Ta on loom kellest keegi ei hooli ,
laseb keegi ta millalgi maha ,
lendab kuule kui teravaid nooli,
kuni keha kaob kuuskede taha .
Läevad sammud ta pole ju näljas,
kodus külmakapp on toite täis,
kunagi mees pidi käima relvaga väljas,
et ta perel oleks kõht täis.
Nüüd me tapame abituid loomi ,
lihtsalt tapmise lõbu sunnil,
ja sellest vist keegi ei hooli ,
mida mõtleb to loom viimsel tunnil. |
