| "Aeg me ümber nii kiirelt kaob,
liialt süda rinnus taob.
Detailidesse me enam ei lasku,
kõik mu unistused surnud on katku.
Proovida me enam ei jaksa,
armastus end tõmmand on oksa.
Hingest kadunud,on see valgus,
kus oli lõpp ning selle loo algus.
Tühjana end varjab minu lootus,
kas tunnistama pean nüüd kaotust?
Kas naerda,nutta või viha tunda?
Palun keegi näidake mul suunda.
Tean,et minu oleks võib olla häiriv,
kui usu,teises dimensioonis meie tunded,on säilind."
/Kõik on kadunud/ | armastus, lootus, dimensioon, aeg, unistused | Lisas: Merilyn @ 2016-01-31 | Hinne: 5 |
| |