| Mu isamaa on minu arm,
kell' südant annud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa.
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
ta pärast surema.
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa.
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilli õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa. | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrvas mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
"Laps, oota," kostis ta, "see aeg
on kiir küll tulema!"
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas –
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas! | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
