| Kuuselatv on koolilaes
küünlasära hõng ...
Lehvib üle saalilae
laulu lõbus lõng.
Mitut rõõmsat unistust
tasa hoian peos.
Nääritaat mu tunnistust
nendega ehk seoks?
Laulda tahaks, lennata,
naerda kõigest väest.
Vaikselt seista, nääritaat
kinni hoidmas käest.
Elab näärimuinasjutt
küünlakuuse all -
roheline muinasjutt,
kuldne nääriball.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid, kuusk, jõulupuu, nääripuu, jõululuuletus | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Killadi-kolladi koolikotid,
tinnadi-tännadi tindipotid
nüüd peab kinni kruvitama -
aeg on sõita suvitama.
Kott võib kodus losutada,
oma keha kosutada.
Tedretähnid pikal ninal,
päevitada püüab pinal.
Sulepeal on kuumus keres,
mõnus laiskus siniveres.
Päevik hakkab päevitama,
joonlaud mõtiskleb niisama.
Ainult pliiats - kange töösell -
ärkab mitu korda öösel,
kuuleb hiiri nakitsemas,
tunneb rinnas pakitsemas
kunstitahet ilmast ilma...
Oota, pliiats, vihmast ilma!
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
Ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
Plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
Siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
Pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
Teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
Aga õues neile tuli lumesõjatuju.
Mina sain palliga suhu.
Helen sai laubale muhu.
Mail oli ranits lund täis.
Klaarika käpuli käis.
Minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
Teet mind narris: “luba, et su koolikotti kannan!”
Naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!”
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Laps vaatab peeglisse. Näeb, et on suur.
Tuba näib äkki pisike kui puur.
Kivisest hoovist jääb kevadel väheks.
Kui õige maad mööda matkama läheks?
Nuusutaks mahlaste kaskede tohtu,
silmitseks põrnikaid, põtru ja rohtu?
Hüvasti, saabas ja terekest, kets!
Nägemist, tänav, ja tervitust, mets!
Tuuled on mahedad, maantee paljas,
põrnikad-mardikad enesest väljas,
lendavad põrinal lõhnavas õhus,
kübeke magusat rohelist kõhus.
Vuliseb oja – üks kitsuke renn.
Pruunikas põder, peas sarve – antenn,
vett joob sealt pehme ja karvase suuga.
Veepinnal ennast koos toomingapuuga
vaatab ja jahmub: näe põrakat looma!
See peaks küll minema merevett jooma!
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Küll on tore koristada,
rahmeldada nii et - et,
pesukaltsust soristada
põrandale sooja vett!
Vesi lärtsub, vesi lirtsub -
tuhat häält on pesuveel.
Koristajal - lapsetirtsul
vett on vaja veel ja veel.
Nüüd on meri jalge all tal,
pesumeri ääretu!
Kuskil mere teisel kaldal
ema hüüab “uu” ja “uu!”
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Uni, uni
uue kuue annab,
hommikuni
sind ta kätel kannab
nagu vagus
vaikse mere vesi.
Uni magus
tundub nagu mesi.
Uni puhub
kurvad mõtted meelest,
uni uhub
kurjad mõtted keelelt.
Uni tuleb
tasa nagu lumi,
uni suleb
uksed koidikuni.
Suleb uksed,
suleb aknad.
Puud ja põõsad -
kõik on vakka.
Magab maja,
tukub tuba,
tudub kaja,
uinub uba,
tuulgi uinub…
Kell ei tiksu…
ainult, ainult
süda tuksub…
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Kuidas me hakkame elama,
kui ükskord kasvame suureks?
Arvan, et hakkame elama
isa ja ema juures.
Paneme ühes emaga
õhtuti rullid pähe.
Meie ka ühes temaga
mehele enam ei lähe:
Mängime, mürame isaga,
räägime muinasjuttu.
Viime koos isaga kisaga
enese lapsed tuttu.
Isaga juttu ajame
tõsiselt nagu ema.
Majasse üldse ei vaja me
võõrast meest vedelema.
Võib - olla õpetajagi
võtame endale koju.
Muid pole meil vajagi.
Kui, siis üht koerapoju.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Tere, sügispäike ere!
Aitäh põski noolimast!
Põnevuses ootab pere
koju oma koolilast.
Tal on uudist mitut masti
ikka igaühele.
“tere!” Hüüab lõbusasti
läbi hambatüheme.
Mis seal enam aega viita -
näitab vanaemale
prisket emakeele viit ta,
joonistus saab emale.
Ütleb: “vaata, vanaisa -
imestad küll sina vist!”
Võtab - tähtis, suur ja visa -
piimahamba pinalist.
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
Nii vaikne õhtu on, et hangub hingeõhk
ja mõte mälu puutumata lahkub.
Kaob kätepuutest tahe, pinge, rõhkl,
usk ununed ja kahtlus meelest lahtub.
Sel õhtul puudub maitse, olek, vorm.
Ei lõhnaks nüüd ka nelk või vormirohi.
Käib akna taga klaasistunud torm
ja üle läve astuda ei tohi.
Nii vaikne õhtu on, et ühe mõtte lend
kui taevamürin kõrvadesse kostab.
Näib, et sel õhtul liigutada end
vaid laps, kes ilma sündimata, oskab.
1973
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| Ainult see, kel kergust piisab,
lendab vabalt läbi maikuu,
tundes, kuidas mahlapiisad
sulatavad lumelaiku
rinde all.
Kõik eluraskus
kahe käena lasub taskus
enne tööd ja pärast tööd,
enne ööd ja pärast ööd.
Hetkemälu kargus, kergus
liikmeid, liigutustes, ergus
ahmib õhku - ergas, kõhn.
Õhk on hing ja õhk on lõhn!
Rasked mõtted lagunevad.
Sõrmeotstes, juuksesalgus
tuikad uue tunde algus-
põhjaliku nagu kevad,
pealispindse nagu valgus.
1985
| | Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| |
