Elu on vahel nõnda hea,
et minagi ei tea.
Tõstan naerviluks kätt,
see on natukene pätt.
Õde hüüab:Tule õue!
Mina vastan:Ei mul siin hirmus põue.
Lähen vaikselt magama,
oma kaisukaru sabaga.
Hommikul kui ärkab taat,
isegi aru saab,
et mul tuju nõnda hea,
putru tegema ei pea. |
