| Franz Kafkat lugedes
Sa veenad marru sukelduma laeva.
Surm heliseb kui muusika-etüüd.
Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.
Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
piir, mille taga hing on hirmust tumm.
Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
hõõghetki laulma pannud lennulumm.
Sa oled karje vaiksest viigisalust,
kus vigastatud unelm ravib end
ja toibub pettumuse piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,
kui ammugi sind paaritanud paine,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
üks suundadest on õige. Aga kumb?
Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
ja süda --- see on vilgukivist lind.
Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha
ja tulevik on sinu jälgi täis.
Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha.
Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis.
Asüüliunne hingab sinu virgus,
su sügavuste udust kõrguv kõrv,
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
ja põrgut õilmitsema panev põrm.
Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast,
tugevnevate tiibadega tuvi?
Mul pole kahjuks kedagi kadestada...
Mul pole õnneks kedagi edestada...
Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada...
Mul pole isegi kellelegi andestada
ega kelleltki andestust anuda....
Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks
ma ei saa ju ka...
Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust.
Pealegi tuleb õhtu...
Allagi tuleb õhtu.
Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile
ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis.
Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja.
Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised.
Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised.
*
Õhtud õhtute eel.
Õhtud õhtute taga.
Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel.
Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga.
Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel.
Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis.
Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses.
Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses.
Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis
liuglev kollane tolm...
Kaob lõppematuid päevi.
Puruneb kadumatuid päevi.
Ja salvavalt hämmastavaid päevi.
Ja halvavalt lämmatavaid päevi.
Päevi, mis mõtlematult tõtlevad nagu elu.
Päevi, mis on uimaselt umbsed ja pikaldased nagu surm.
Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust.
Süda, miks su vaevade vaed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks?
Päevad on nagu lülid kaledalt kõlisevas orjaketis või siis
nagu mündid kõledalt kolisevas kerjakotis.
Päevad eitavad tuska, mida ainult õhtud võivad peletada.
Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada.
Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada.
Alandused ja juhmused ja julmused teisenevad ja
vahelduvad ja nende alt tõuseme ikka ja igavesti
jälle mina ja sina ja mõned nendestki ja meid
ühendab ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja
meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline hommiku-usk.
Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen, kes sa olid,
kes sa oled
ja kes sa võinuksid olla.
Armas, ma olen kinkinud sulle õhtuid täis kollaseid õietolmukaskaade.
Hea, et sina seda ei märganud,
ja halb, et märkasid need, kellelt võimalused riisuti.
Mõnikord oli õnn nii raske, et kinkinuksin ta ära ja südame
pealekauba, kui vaid julgenuksin teda pidada kinkimisväärseks.
Nüüd on mul kahju. Piisavalt kahju. Piiravalt kahju.
Mitte kinkidest, vaid sellest, et ise pidin alati jääma
nende varju samuti kui
paljude sõnade varju,
hirmunud lootuste varju,
taltumatute valude varju,
vastumeelse naeru varju,
selle päratupika metalse tunneli varju,
mille lämmatavas lummus arvasin jõudvat minust sinuni.
Õhtute kuldkollane tolm.
Õhtute ulmkollane tolm.
Õhtute tulvkollane tolm.
Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid.
Tee on kõver ja kõva.
Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades.
Tee on konar ja koolutav.
Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes,
kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid.
Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks
ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks.
Õhtute meekollane tolm.
Õhtute eekollane tolm.
Õhtute teekollane tolm.
Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid.
Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.
Küünlad on usutamatult kallid.
Kaardid kuluvad kohutava kiirusega.
Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada.
Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku.
Meile kostab see naeruna.
Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
teravail tippudel.
Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
tuulepuhangute taustal.
Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
ja mõistus, mil pole mõõtmeid.
Õhtute hiidkollane tolm.
Õhtute riivkollane tolm.
Õhtute viivkollane tolm.
Valget me ei vaja.
Valge oleks valelikum.
Rohelist ei raasugi.
Roheline roiutab.
Pruuni peagu samuti.
Pruun on päris pinnaline.
Violetset veelgi vähem.
Violetsed on viirastuste varjud.
Musta muidugi mitte.
Musta maik on masendus.
Sinisest siis rääkimata.
Sinine on suisa surmlik.
Sellepärast ei jää
õhtute tolmul muud üle kui olla kollane.
*
Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus
ja mineviku jaoks olevikus.
Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud.
Samas algab see, mis alati on olnud.
Lootuste ees oleme kõik võlgnikud.
Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud.
Elust oleme kõik sõltlikud.
Surmale oleme kõik kõlblikud.
Õhtute ürgkollane tolm.
Õhtute pürgkollane tolm.
ühtute mürkkollane tolm.
Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.
Usun kogemuste kiuste.
Usun luhtumusi luutes.
Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
Usun halastamatult. Usun alistamatult.
Usun uskumisevahendeid valimata.
Usun --- näinuna õnne silmi.
Ilmsi nagu ilmutust.
Tõsinema on nende pilgud tunginud mu naeru ja naerma mu tõsidusse.
Usun --- kuulnuna õnne häält.
Ta kõlas võltsimatult nagu unelm.
Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut
tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis.
Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
Teostumisõhtute sädelev tolm.
Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
talumatult kindlaks ja kauniks.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| 1.
Aastad on sügavad hauad
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.
Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,
kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega küntakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.
2.
Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.
Mai 1964
3.
Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.
Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutu-rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:
naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.
4.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse, pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis. | | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| I.
Veel hetkeks üle rõdurinnatise
on õhtumaastik lahti nagu maal.
Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
veel voogab avaruste suur koraal.
Kesk päeva olid terviklikult ise,
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal.
Nüüd, pimedas, all tähesüttimise
sind riivab hämmastuse külm mistraal:
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?
Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
Neist suudab kaugemale jõuda kumb?
Vae mõttekilde, kokku seletele...
2.
On igatsuses vaevalt ületatus
nii selgelt tunda kujunemas uut.
Su küündimatus on kui madal katus,
kuid hinge tuhmumatu aknaruut,
mis kiiva täitumatusega kattus,
taas peegeldab su leegitsevat suud,
kui sirutad end janus lõppematus
ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut.
Kui palju päevi nördimuses põetud
ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
saab armsaks ulma ohtlikem marsruut.
Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus.
Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus?
Või mõlemate piinav kokkupuut.
3.
Nüüd pean ma pihtima, et janus keen.
On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
Suur tulelõõm on iga poor ja veen.
Ei hullemini laastada või katkki.
On kõige siiram kõigest, mis ma teen,
et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki.
Mu üksindussüsteem on ülipeen
ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki.
Kesk meelde hädakella raudset sära
ei leia mugandust ja meelpära.
Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld.
Ja kuidas kibelekski keelepära,
jääb mõttepeitu tunde aardesära.
Ma olen vaikselt õitest tühjuv muld.
("Päikesepillaja")
4.
See on su janu --- olla tühjaks joodud,
ja joobumine --- jälle januneda.
Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.
Sa oled lind, kes pilvedesse poodud,
ja ise iialgi ei aima seda,
et tema laul just selleks ongi loodud,
et vastu sünget surma sädeleda.
On parem palju rüübata kui pisut,
sest kuskil lahtub tugevaimgi uim
ja näod ja naerud pudenevad uttu.
Siis jälle madalikule end kisud,
kui kiretud on veed ja voolus tuim,
ja kaladki ei mõista sinu juttu.
("Päikesepillaja")
5.
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusust jääb küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.
Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.
6.
Kui lahkud, jäta küünal põlema.
Võib-olla veel kord naased majja sesse,
kui öö on pime, uinunud on maa
ja vaikus väriseb su sammudesse,
ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
kui pühakoda, kus ei peeta messe,
ning iga uue rajakäänuga
uut vaeva immitseb su südamesse.
Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraazh.
Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.
("Päikesepillaja")
7.
Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks.
Selle saatsid Sa, jumal, ise,
kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
muutsid mu valuse närbumise.
Selle maailma kallastel rännates kaks
teostab ühtsuse kummalise,
milles kõigele kaunile kuulekaks
teed oma põgusa külalise.
Saan Su paljude päikeste kuminaks,
kuni ükskord neid tarretab lumi paks,
kui Sina ta meres mu aistimist halvad.
Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg,
ikka kesk tühjusevõimetust valvad.
| | Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju. | | Artur Alliksaar | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
