Tuba on pime,
samas kuulen nagu keegi hüüaks minu nime.
Tahaks loota, et see oleksid sina,
aga ei, ruum on tühi ja siin olen ainult mina.
Hääl minu peas ei lakka
ja see paneb mu olema vakka.
Ma ei taha rääkida vaid soovin unustada,
seda aega kui tulid ja lõid kõik sassi.
Unustada ja veelkord unustada,
et taaskord kaotasin usalduse.
Kell näitab palju
ja silm kinni vajub,
seega uneaega tajun.
