Nii vaikne õhtu on, et hangub hingeõhk
ja mõte mälu puutumata lahkub.
Kaob kätepuutest tahe, pinge, rõhkl,
usk ununed ja kahtlus meelest lahtub.
Sel õhtul puudub maitse, olek, vorm.
Ei lõhnaks nüüd ka nelk või vormirohi.
Käib akna taga klaasistunud torm
ja üle läve astuda ei tohi.
Nii vaikne õhtu on, et ühe mõtte lend
kui taevamürin kõrvadesse kostab.
Näib, et sel õhtul liigutada end
vaid laps, kes ilma sündimata, oskab.
1973
|
