Mäletan, kuidas su käe all
avanes punane pluus.
Päeval, jah südapäeval
öö sosin põles su suus.
Süttisid sõrmed mu õlal,
õhk oli kumisev - kuum.
Viimsel kui viipel ja sõnal
sees oli tuline tuum. . .
Kuidas ma tahtsin näha
lumetuiskude sees,
tunda su tumedat naha
kaitsetust räitsmete ees!
Kuidas ma armastasin!
Läbi nii liha kui luu
julmalt kui poolelus masin
lõikab su kohusetruu
sünge pilk. Armastasin.
| Leelo Tungal, eesti autorid, tuntud autorid | Lisas: Carl16 @ 2015-12-14 | Hinne: - |
| |