Ei ole teis austust, ei armastust,
on ainult omakasu
ja odav eneseõigustus,
mis rääkida ei tasu.
Te juurest ma tahan pageda,
kuid pole kohta, kuhu,
ei ole nurka nisukest,
kus tuuled tuppa ei puhu.
Kõik mured manu tikuvad
ja ihu ligi poevad,
ja elu eriti rikuvad
hääd naised ja kurjad koerad.
Suur tolmune maantee on pärani,
ta nõiub, sa lähed õnge,
sa mõtled, nüüd lähed ärani,
kuid sinna sa tolmusse kõnged.
Ja üle su luie lähevad
veovankrid ja sõdurisaapad.
Sealt just nagu suure une seest
sa neile tervitust kaapad. |
