Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid,
ei klõbista nemad konte, ei krigista hambaid, ei ähi.
Nad roomavad rohtu mööda ja jätavad järved maha,
neil midagi musta on mõttes, jah, nende plaanid on pahad.
Nad jätavad järved maha ja tungivad tubadesse,
nad kubinal kuhjuvad tuppa ja vahivad vooditesse,
nad ronivad mööda tekki ja puutuvad pihudesse,
ja kõikide avade kaudu nad imbuvad ihudesse.
Nad imbuvad ihudesse, öö varjus ja salamahti.
Kui ärkavad inimesed ja teevad silmad lahti,
aim ütleb, et juhtund on miski: nad pole, kes olid õhtul.
Nad kardavad oma keha, nad kardavad keelt ja kõhtu.
Nad pagevad kohkunult kodust, nad tunglevad tänavaile,
nad põlema panevad linnad ja rändavad muile maile.
Nad otsivad kodu ja kindlust, kus uueks saaks inimsugu,
kus poleks olemas vähke, kes õudu tooks ühtelugu. |
