Suur Surmaratas läbi rahva veeres:
kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
põrm, vaikus.
Lüngad elavate keeles.
On maju, millest möödagi ei käi.
Mu vanaisa vaibus omas sängis,
mu vanaema välgusähvak viis,
mu isa viiul igavesti mängis,
mu vend ei tulnud iial tagasi ---
see kõik on minus kaudselt
vastu kajand.
Mis inimvõimatutes vormides
end võtab ilmutada veel
see sajand?
Mis suudab mõte
selle tormi ees?
1983 |
