Oma loomanäo lähendad järsku nii loomulikult,
otsekui läheksid jõe äärde jooma.
Tunnen, et peaksin tõe tumedat vett
Sulle tooma, aga ei oska. Kui teaksin,
teeksin vist teisiti.
Nii olen vait.
Su silmade selgus on segi kelmi
keerubiilmega. Heleda pilvena
keerdud mu ümber,
küsides.
Vait olen, vait. |
