. .
.
Täna on esmaspäev, 27.06.2022, kell on 12:02        Ajutiselt on sisselogimine peatatud
. Kategooriad » Eesti autorid .
   

Artur Alliksaar - Õhtute kollane tolm

Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast,
tugevnevate tiibadega tuvi?
Mul pole kahjuks kedagi kadestada...
Mul pole õnneks kedagi edestada...
Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada...
Mul pole isegi kellelegi andestada
ega kelleltki andestust anuda....
Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks
ma ei saa ju ka...
Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust.
Pealegi tuleb õhtu...
Allagi tuleb õhtu.
Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile
ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis.
Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja.
Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised.
Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised.

*

Õhtud õhtute eel.
Õhtud õhtute taga.
Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel.
Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga.
Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel.
Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis.
Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses.
Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses.
Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis
liuglev kollane tolm...
Kaob lõppematuid päevi.
Puruneb kadumatuid päevi.
Ja salvavalt hämmastavaid päevi.
Ja halvavalt lämmatavaid päevi.
Päevi, mis mõtlematult tõtlevad nagu elu.
Päevi, mis on uimaselt umbsed ja pikaldased nagu surm.
Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust.
Süda, miks su vaevade vaed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks?
Päevad on nagu lülid kaledalt kõlisevas orjaketis või siis
nagu mündid kõledalt kolisevas kerjakotis.
Päevad eitavad tuska, mida ainult õhtud võivad peletada.
Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada.
Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada.
Alandused ja juhmused ja julmused teisenevad ja
vahelduvad ja nende alt tõuseme ikka ja igavesti
jälle mina ja sina ja mõned nendestki ja meid
ühendab ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja
meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline hommiku-usk.
Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen, kes sa olid,
kes sa oled
ja kes sa võinuksid olla.
Armas, ma olen kinkinud sulle õhtuid täis kollaseid õietolmukaskaade.
Hea, et sina seda ei märganud,
ja halb, et märkasid need, kellelt võimalused riisuti.
Mõnikord oli õnn nii raske, et kinkinuksin ta ära ja südame
pealekauba, kui vaid julgenuksin teda pidada kinkimisväärseks.
Nüüd on mul kahju. Piisavalt kahju. Piiravalt kahju.
Mitte kinkidest, vaid sellest, et ise pidin alati jääma
nende varju samuti kui
paljude sõnade varju,
hirmunud lootuste varju,
taltumatute valude varju,
vastumeelse naeru varju,
selle päratupika metalse tunneli varju,
mille lämmatavas lummus arvasin jõudvat minust sinuni.

Õhtute kuldkollane tolm.
Õhtute ulmkollane tolm.
Õhtute tulvkollane tolm.
Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid.
Tee on kõver ja kõva.
Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades.
Tee on konar ja koolutav.
Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes,
kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid.
Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks
ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks.

Õhtute meekollane tolm.
Õhtute eekollane tolm.
Õhtute teekollane tolm.
Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid.
Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.
Küünlad on usutamatult kallid.
Kaardid kuluvad kohutava kiirusega.
Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada.
Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku.
Meile kostab see naeruna.

Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
Kollane nagu unenäomaastiku kuu.
Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud.
Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
teravail tippudel.
Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
tuulepuhangute taustal.
Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
ja mõistus, mil pole mõõtmeid.

Õhtute hiidkollane tolm.
Õhtute riivkollane tolm.
Õhtute viivkollane tolm.
Valget me ei vaja.
Valge oleks valelikum.
Rohelist ei raasugi.
Roheline roiutab.
Pruuni peagu samuti.
Pruun on päris pinnaline.
Violetset veelgi vähem.
Violetsed on viirastuste varjud.
Musta muidugi mitte.
Musta maik on masendus.
Sinisest siis rääkimata.
Sinine on suisa surmlik.
Sellepärast ei jää
õhtute tolmul muud üle kui olla kollane.

*

Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus
ja mineviku jaoks olevikus.

Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud.
Samas algab see, mis alati on olnud.
Lootuste ees oleme kõik võlgnikud.
Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud.
Elust oleme kõik sõltlikud.
Surmale oleme kõik kõlblikud.
Õhtute ürgkollane tolm.
Õhtute pürgkollane tolm.
ühtute mürkkollane tolm.

Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.
Usun kogemuste kiuste.
Usun luhtumusi luutes.
Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
Usun halastamatult. Usun alistamatult.
Usun uskumisevahendeid valimata.
Usun --- näinuna õnne silmi.
Ilmsi nagu ilmutust.
Tõsinema on nende pilgud tunginud mu naeru ja naerma mu tõsidusse.
Usun --- kuulnuna õnne häält.
Ta kõlas võltsimatult nagu unelm.
Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut
tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis.

Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
Teostumisõhtute sädelev tolm.
Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
talumatult kindlaks ja kauniks.
Artur Alliksaar, eesti autorid, tuntud autorid
Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 Hinne: -


« Eelmine Eelmine luuletus samas kategoorias

Artur Alliksaar - Neli etüüdi

 Järgmine luuletus samas kategoorias

Artur Alliksaar - Tuleb ingel ja puudutab vett

» Järgmine

. .