Veel hiilgvad kõrges taeva külges
kuldtähed vaikselt, tihedalt, -
ei armukest ma enam leia,
kes m i n u l' läikis heledalt.
Veel kostab ööpik võsandikust
mull' kõrvu hale lauluhealt; -
ei t e m a healt ma enam kuule
mull' vastu kostvad vainu pealt!
Küll üle maa, küll üle mere
mind kandis jalg ja laevuke,
küll palju nägin - unustasin:
ei sind, mo ainus, iialge!
Miks uskusin so selget silma?
Ta valetab, ta petab ka!
Miks muutja südame peal' lootsin?
Ei truu'ust iial varjand ta!
Nüüd pööra, jalg, sa tulnud teele:
maailm sul olgu kodupaik.
Silm, kuivaks saa! Jä' jumalaga
mo orukene armas, vaik'!
|
