Ma seisin kord nimetul haual ja
süütasin kalmistuküünla.
Miks leinasin,ei tea
kuid kurb hüvastijätt
ja pisarad langesid mullale...
Nüüd istun seal pimedani
justkui valvates nimetu
haua rahu
justkui oodates-
ingli tiiva sahinat
ja lohutavat kaaslast
teistpoolsusest... |
