Minu viha...
on kui äike -
sõnad teravad
sähvivad läbi luust ja lihast
sõnade kõla aga
jääb kauaks veel
kõrvu kõmisema
...kuid see kestab vaid üürikest aega
Minu arm ...
kui päiksetõus -
värske ja karge
alati uus
lahkelt naeratav
täis õnne ja lootuse
heledat valgust
.., seda hommikust hommikusse
Sinu viha...
on kui udu -
vajub aeglaselt
ei kusagilt
varjutab nähtava
rõhub tunnetatava
vaikne, nukker ja kurb
...järjest päevigi pikk
Sinu arm...
kui päikseloojang
igatsev, mõtisklev
endasse embav
ja hellitav
salasügav
ent müstiliskaunis
...ja sedasi igavesti
|
