| Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?
Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
kummaliselt murtud rütmiga?
Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.
Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud --- võta ja söö!
Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.
Kildudest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.
Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa --
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Mis on mõisa metsa taga,
tagumise talu taga,
veski valge tiiva taga,
suure silla selja taga?
Kes seal laulab laane taga,
mängib pilli mäe taga,
huikab udumetsa taga,
haugub aru otsa taga?
Mis tõuseb maast mügerik,
tapuaiast täpiline,
pinu tagant pikad kõrvad,
habemik ahjuvaremest?
Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja? | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Kojuigatsus -- kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija -- tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
Sünnihirm -- surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine -- mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi. | | Karl Ristikivi, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
