Tundmatu rada ootab mind ees,
kuid ootan Sind veel ainult.
Üksluine tühjus valdab mind sees.
Mida küll oodata võib siis vaenult?
Seljataga, tuled Sa tasa,
puudutad sõrmeotstega mu selgroogu.
Ei suuda ma rahuneda maha,
saan sellest juurde vaid hoogu.
Pööran end ümber, et vaadata Su silmi,
kuid vaatad Sa maha, väldid mu pilku.
Tõstan õrnalt Su pead, just nagu filmis
ning äkitselt on kõik mu ümber vilkuv.
Kadunud oli tühjus, kadunud oli lootusetus.
Lähenesin Sulle, üritasin Sind suudelda,
Kuid õhku haihtusid, justkui poleks Sa elus.
Ohkasin ma, mis mul muud öelda.
Õnn tuli ja läks, justkui polekski olnud,
ei eksisteeriks ta, kui ei eksisteeriks Sind.
Mul ükskõik, kui seda hallutsinatsiooni polnud.
Mu arm, ikkagi, igaveseks ma ootama jään Sind.
|
